Me õpime aastaid ametit. Läheme koolitusele, kui tööl tuleb kasutusele uus programm. Loeme kasutusjuhendit, kui ostame koju uue seadme. Auto juhtimiseks käime autokoolis ja teeme eksami. Aga siis sünnib laps – täiesti omaette inimene oma temperamendi, tundlikkuse, vajaduste ja tahtega – ning kuidagi tekib vaikiv eeldus, et nüüd peaksime lihtsalt teadma, mida teha.
Kuidas aga olla lapsevanem, kui pere elu kulgeb kahe keele ja kultuuri vahel? Kuidas rääkida lapsega tunnetest siis, kui laps ise veel päriselt ei oska öelda, mis temaga toimub? Kuidas seada piire nii, et laps kogeks neid turvalisuse, mitte pideva võitlusena? Ja mida teha nende hetkedega, kus hea kavatsus on olemas, aga väsimus, kiirustamine või järjekordne konflikt viivad kogu pere hoopis teises suunas?
Soomes elava eesti pere lapsed võivad hommikul minna soomekeelsesse lasteaeda või kooli, veeta suure osa päevast soomekeelses maailmas ja tulla õhtul koju, kus vanem püüab hoida elus eesti keelt, pere lugusid, kombeid ja sidet Eestiga. Mõne lapse jaoks on kahe keele ja kultuuri vahel liikumine täiesti loomulik. Teise jaoks tekib mingil hetkel küsimus: kes ma siis õigupoolest olen? Ja vahel leiab ka vanem ise end mõttelt, mida tähendab tema enda jaoks olla eestlasest lapsevanem Soomes.
Meie vanemlus koosneb paljuski sellest, mida ise lapsepõlvest kaasa saime. Mõnda asja tahame oma lastele kindlasti edasi anda. Mõnda teist oleme endale lubanud mitte kunagi korrata. Ja siis tuleb ühel täiesti tavalisel teisipäevaõhtul olukord, kus laps ei kuula, meil endal on päevast villand ja avastame äkki, et suust tulevad täpselt needsamad sõnad, mida kunagi ise kuulda ei tahtnud.
Me ei kasvata last ainult selle põhjal, mida me räägime. Me kasvatame teda ka selle põhjal, mida oleme ise kogenud. Lisaks on oluline meeles pidada, et lapsevanemaks kasvamine toimub läbi elu ja üheskoos lapsega. Vanemlus on suhe. Ja suhe muutub kogu aeg, sest nii laps kui ka vanem muutuvad. Kolmeaastase vanemaks olemine nõuab minult midagi muud kui kümneaastase vanemaks olemine. Teismelisega ei tööta enam tingimata need võtted, mis töötasid veel paar aastat tagasi. Kõigele lisaks kasvab laps vahel kiiremini, kui meie vanematena jõuame oma mõtlemist muuta.
Jessica Joelle Alexanderi ja Iben Sandahli tuntud Taani vanemluskäsitluses on hea vanemluse mõtted koondatud PARENT-mudelisse: Play, Authenticity, Reframing, Empathy, No Ultimatums ning Togetherness & Hygge – mäng, ehe ja aus suhtlemine, olukordade ümbermõtestamine, empaatia, ultimaatumitest hoidumine ning koosolemise väärtustamine. Alexander kirjeldab neid pigem vanemluse hoiakute ja praktiliste tööriistadena kui ühe jäiga kasvatusretseptina. Selles on midagi väga vabastavat. Vanemlus ei pea tähendama, et meil on igas olukorras kohe õige vastus olemas. Võime hoopis õppida olukorda vaatama mitmest küljest.
Kui laps mängib, teeb ta tegelikult väga tõsist tööd. Täiskasvanu maailmas näib mäng vahel lihtsalt ajana, mis jääb „päris tegevuste“ vahele. Lapse jaoks on mäng aga üks peamisi viise maailma õppida. Mängides harjutab laps kokkuleppeid, pettumusega toimetulekut, ootamist, teiste mõistmist, loovust ja probleemide lahendamist. Vahel on vanema kõige olulisem ülesanne mitte sekkuda liiga kiiresti. Kõiki väikseid erimeelsusi ei pea kohe lapse eest lahendama ja kõiki pettumusi ära võtma. Mulle meeldib kuidas Alexander rõhutab vaba mängu tähtsust ning seda, et laps õpib teiste lastega mängides eneseregulatsiooni, suhtlemist ja keeruliste olukordade lahendamist.
Kas olukorda saab vaadata ka teisest küljest? Teine PARENT-mudeli huvitav mõte on reframing ehk olukorra ümberraamistamine. Näiteks võib vanem mõelda: „Mu laps on täiesti võimatu ja vaidleb kõigele vastu.“ Aga sama olukorda võib proovida vaadata ka teisiti: „Minu lapsel on tugev tahe ja ta tahab aru saada, miks midagi tehakse.“ See ei tähenda probleemi eitamist ega seda, et kõik keeruline tuleb positiivseks mõelda. Alexander kirjeldab ümberraamistamist pigem võimena näha olukorra suuremat pilti ja otsida lisaks negatiivsele ka teisi võimalikke seletusi. Tema sõnul on selline mõtteviis seotud vastupidavuse ehk resilience’i kujunemisega. Vanemluses võib see muuta üllatavalt palju. „Ta teeb seda meelega!“ ja „Tal on praegu raske“ viivad vanema tõenäoliselt kahe täiesti erineva reaktsioonini.
Ja siis on veel meie kaks keelt…Soomes elava eesti pere jaoks ei ole keel ainult suhtlemisvahend. Keeles elavad naljad, hellitusnimed, vanaema jutustatud lood, lapsepõlve laulud ja väljendid, mida teise keelde päriselt tõlkida ei saagi. Keelega liigub lapsele edasi terve kultuuriline maailm.
Samas ei saa eesti keele hoidmisest saada pere järjekordset kohustust, mille ümber tekivad konfliktid. Kui laps vastab vanemale soome keeles, kas peaks nõudma vastamist eesti keeles? Mis siis, kui üks laps räägib hea meelega eesti keelt ja teine tõrjub seda? Mis aitab keelel püsida elavana ka siis, kui lapse tugevam keel hakkab tasapisi muutuma? Keeleküsimuse kõrval on identiteediküsimus. Laps ei pea tingimata valima, kas ta on eestlane või soomlane. Tema lugu võib sisaldada mõlemat. Täiskasvanu saab aidata lapsel seda lugu üles ehitada nii, et kaks kultuuri ei võistle omavahel, vaid saavad olla tema identiteedi osad.
Siin muutuvad oluliseks ka meie pere enda lood: kust me tuleme, kes on meie inimesed, milliseid tähtpäevi tähistame, millist toitu teeme, milliseid lugusid vanavanematest räägime ja milliseid väikeseid traditsioone ise loome.
Koos olemine ja vanemate õhtud. PARENT-mudeli üks põnevamaid osasid – Togetherness & Hygge räägib koosolemisest. Täiesti ainulaadne sõna ja sisu on lihtsalt nii kutsuv. Hygge mõte ei seisne mitte ainult küünaldes, heas toidus ja hubases pesas. See on eelkõige teadlik „meie aeg“ – hetk, mil inimesed on päriselt koos ja pidev hindamine, võistlemine ja muu maailm jäetakse mõneks ajaks kõrvale.
Pereelus ei pea selline koosolemine olema midagi suurejoonelist. See võib olla ühine õhtusöök. Jalutuskäik. Lauamäng. Vana fotoalbumi vaatamine. Koos pannkookide tegemine. Või kümme minutit lapse voodis, kui telefon on teises toas ja keegi ei kiirusta kuhugi. Sageli otsime vanemlusprobleemidele keerulisi lahendusi, kuigi vahel algab muutus üsna väikesest asjast: sellest, et üksteise jaoks tekib natuke rohkem ruumi.
Koos olla on oluline ka teiste vanematega. Jagada oma mõtteid, muresid ja kogemusi. Saada tuge, nõu või kogeda ise nõujagaja rolli. Sel sügisel viie kohtumise jooksul räägime eestlasest lapsevanemaks olemisest Soomes, vanemlikust identiteedist ja jõuvarudest, kahe keele ja kultuuri vahel kasvavast lapsest, tunnetest, piiridest, suhtlemisest ja konfliktidest. Uurime erinevaid vanemluse mudeleid ja mõtleme sellele, millised neist võiksid sut meie pereelus abiks olla ning jagame oma toimivaid nippe teistega. Räägime ka pere lugudest ja traditsioonidest, sellest, kuidas kujundada argipäeva, milles oleks natuke rohkem kontakti ja natuke vähem pidevat tulekahjude kustutamist.
Kohtumisi juhivad varajase sekkumise spetsialist ja perenõustaja Cathy Kononow ning sotsiaalala spetsialist ja sertifitseeritud Thomas Gordoni perekooli / (Parent Effectiveness Training – P.E.T.) treener-koolitaja Maili Toompuu. Koos toome õhtutesse oma erialased teadmised ja kogemused ning seome need teie lugude ja mõtetega. Juhendajate kohta loe rohkem infot SIIT.
Ja kuna me teame, milline üks tavaline argiõhtu lastega tegelikult välja võib näha, on Vanemate kohtumise ajal lastehoid ning kohtumise lõpuks pakume õhtusöögi. Osalemine, lastehoid ja õhtusöök on tasuta. vanemate õhtud
Vanemate õhtud toimuvad 14.10, 28.10, 11.11, 25.11 ja 9.12 kell 18.00–19.30 Eesti Pered Soomes ry hubases pesas aadressil Luhtimäki 2, Vantaa. Osaleda võib ühel õhtul või tulla kõigile kohtumistele.
📩 Info ja registreerimine: eestiperedsoomes@gmail.com
📞 044 965 1739
