Armastust ei pea välja teenima – ka siis, kui oled seda kogu elu teinud

Kui inimene pole saanud kogeda, et teda armastatakse tema enda pärast, võib armastusest saada midagi, mille nimel tuleb pidevalt pingutada. Olla tublim, meeldivam, vajalikum. Märgata teise soove enne enda omi. Vahel jätkub see pingutus ka suhtes, kus hoolimise asemel on üha rohkem kontrolli, alandamist ja hirmu.

Psühhoterapeut Kene Truve kirjeldab, kuidas lapsepõlves kujunenud arusaam lähedusest võib mõjutada täiskasvanuea suhteid. Videovestluses avame koos Kenega neid seoseid: kuidas võib inimene suhet alles hoides kaotada kontakti oma soovide, piiride ja tundega, et ka tema on väärtuslik?

Laps ei pea armastust ära teenima

Laps vajab kogemust, et ta on hoitud ja oluline ka siis, kui ta midagi ei saavuta, kedagi ei rõõmusta ega ole kõigega nõus. Kui seda kindlust napib, võib ta hakata otsima viise tähelepanu ja läheduse saamiseks. Kene kirjeldab, et mõned lapsed püüavad olla eriti head ja kuulekad, jälgides vanemate meeleolu ning kohandades oma käitumist selle järgi. Teised otsivad tähelepanu trotsi või agressiivsuse kaudu. Mõni eemaldub, sest lähedus on olnud seotud haigetsaamisega. Erinevate käitumisviiside taga võib olla sama vajadus: olla märgatud ja armastatud. Nii võib kujuneda arusaam, et inimese väärtus sõltub teiste rahulolust. Täiskasvanuna väljendub see nõudmises veel rohkem pingutada: kui olen piisavalt mõistev, tubli või kannatlik, siis lõpuks mind armastatakse. Ka palju tähelepanu saav laps võib tunda, et peab vastama vanema vajadustele ja ootustele. Küsimus pole selles, et last võiks liiga palju armastada, vaid selles, kas tal on lubatud kasvada eraldi inimeseks, kelle soovid võivad vanema omadest erineda.

Vahel kandub puudujääk edasi põlvkonniti

„Küsimus pole enamasti selles, et vanemad oma lapsi ei armasta, vaid pigem selles, mis neil lastele anda on,” kirjutab Kene.

Mari lugu. Mari ema jäi väiksena ilma oma ema hoolest ja kasvas hiljem isa uues peres. Sõja- ja puuduseaastatel nappis nii toitu kui ka hoolimist. Temast sai hea spetsialist, kuid oma lapsi kasvatades oli tal raske pakkuda lähedust ja tingimusteta armastust, mida ta ise polnud kogenud. Mari kasvas üles pidevalt armastust taotledes: lapsena püüdis ta olla hea ja kuulekas, teismeeas väljendas oma raskusi trotsiga. Ta hakkas varakult poistega suhtlema ja alkoholi tarvitama. Samal ajal oli ta andekas, lõpetas edukalt ülikooli ning tegeles muusika ja kunstiga. Ometi ebaõnnestusid suhted üksteise järel. Mida ta ka ei teinud, ei tekkinud temas tunnet, et ta on piisavalt hea.

Mari lugu näitab, kuidas väliselt edukas elu ja sisemine ebapiisavuse tunne võivad eksisteerida kõrvuti. Oma perekonna lugu vaadates pole peamine otsida süüdlast, vaid mõista, millised vajadused jäid märkamata ja milliseid uskumusi inimene sellest kaasa võttis. Varasemate põlvkondade raskused aitavad toimunut mõtestada, kuid ei muuda tänaseid vajadusi vähem oluliseks.

Kui partnerilt oodatakse ka lapsepõlves saamata jäänut

Kene kirjeldab, kuidas paarisuhtest võidakse otsida enamat kui tänast lähedust: kinnitust kogu oma väärtusele ja hüvitust lapsepõlves saamata jäänu eest. Tunnustus rahustab korraks, kuid peagi vajatakse uut kinnitust. Kas sa ikka armastad mind? Kas ma olen piisav? Kas sa jääd? Läheduse vajamises pole midagi häbiväärset. Raskeks muutub olukord siis, kui kogu eneseväärtus sõltub teise vastusest ning hirm suhte kaotamise ees sunnib oma vajadustest loobuma. Armastav partner ja turvaline suhe saavad toetada, kuid varasemate haavadega tegelemine ei saa jääda ainult partneri ülesandeks. Inimene vajab võimalust õppida tundma oma väärtust ka sõltumatult teise rahulolust.

Kui tähelepanu eest tuntakse kohustust midagi vastu anda

Riina lugu. Soome-kreeka perest pärit Riina vanemad lahutasid, kui ta oli väike. Muusikust isa õpetas talle laulmist ja pillimängu, professorist ema oli nõudlik ning seadis tütrele kõrgeid ootusi. Vanemate vahele jäi pinge ja võistlus: mõlemad soovisid Riinat enda näo järgi kujundada ning ootasid, et ta teise õpetused kõrvale jätaks. Riinast sai andekas muusik ja mitme keele valdaja, kuid ise ei suutnud ta oma oskusi väärtustada. Ta oli õppinud ja pingutanud, et vanemate armastust ära teenida. Hiljem hakkas ta otsima hoolimist meessuhetest. Suhte säilitamiseks täitis ta meeste soove ja astus seksuaalsuhetesse ka enda vajaduste arvelt. Mõne meestuttava kutse peale võis ta sõita teise riiki, et temaga kohtuda ja seksida. Riina jätkas paarisuhetes sama armastuse ärateenimise mustrit, mida oli kogenud vanematega. Juba heatahtlik tähelepanu võis tekitada tunde, et nüüd ollakse teisele midagi võlgu. Vastutasuks antakse oma aega, hoolitsust või seksuaalset lähedust, kuigi enda soov võib olla teine. Tähelepanu, kingitus ega suhtes olemine ei anna kellelegi õigust teise kehale. Hoolimist ei pea tasuma seksiga ja keeldumine ei vähenda inimese väärtust.

Aitamine kui viis olla armastatud

Mõni laps õpib varakult, et tema ülesanne on teisi hoida: hoolitseda haige või sõltuvusprobleemiga vanema, väiksemate õdede-vendade või kodurahu eest. Kene kirjeldab, kuidas sellest võib kujuneda muster: olen hea ja vajalik siis, kui keegi vajab minu abi. Täiskasvanuna võib inimene tunda end kõige kindlamalt päästja või hoolitseja rollis. Teise vajadus tema järele näib tõendina armastusest. Küsimus „kas mul on siin hea?” taandub küsimuse „kuidas ta ilma minuta hakkama saab?” ees.

Näiteks võib alkoholisõltuvusega inimese partner varjata tema joomist ja põhjendada töölt puudumist haigusega. Lähedast kaitsta püüdes võtab ta enda kanda tagajärgi, millega teine peaks tegelema. Hoolimine pole probleem. Piir kaob siis, kui aitaja väsimus, tervis ja vajadused ei mahu enam ühisesse ellu. Lähedast saab toetada, kuid tema eest ei saa elada ega tema sõltuvust oma pingutusega ära lahendada.

Kaassõltuvus ja lähisõltuvus: milles on erinevus?

Kene eristab kaassõltuvust ja lähisõltuvust, kuigi nende vahel on kattuvusi. Mõisteid kasutatakse eri käsitlustes mõnevõrra erinevalt; siin aitavad need kirjeldada suhtemustreid, mitte panna lugejale diagnoosi.

Kaassõltuvuse puhul korraldub elu lähedase sõltuvusprobleemi ümber. Inimene jälgib teise seisundit, ennetab tagajärgi, vabandab tema käitumist ja võtab üha rohkem vastutust. Enda vajadused jäävad tagaplaanile. Muster ei pruugi kaduda ka lähedase taastudes: pideva muretsemise ja enese unustamisega harjunud inimene võib vajada omaette tuge.

Lähisõltuvuse puhul sõltub enesetunne ja elukorraldus lähedasest tervikuna: tema tujudest, hinnangutest, läheduse pakkumisest või eemaletõmbumisest. Partneril ei pea olema sõltuvusprobleemi. Ometi kohanetakse tema reeglitega nii põhjalikult, et enda tunded jäävad märkamata. Kui teine eemaldub, pingutatakse rohkem. Kui ta alandab, otsitakse viga endas.

Ühine joon on keskendumine teisele ja suhte säilitamisele enda vajaduste arvelt. Lähisõltuvus ja lähisuhtevägivald pole siiski sama: kõik ennast unustavad suhtemustrid ei ole vägivaldsed ning vägivalla kogemine ei tähenda, et inimene oleks lähisõltuv.

Kui tuttav suhtemuster varjab vägivalda

Videovestluses kirjeldab Kene, kuidas kontroll võib tekkida järk-järgult. Esialgu erilise ja hoolivana tundunud tähelepanu kõrval jääb inimese valikuruum järjest väiksemaks. ”Tööle vastu tulemine võib olla armas žest. Kui eesmärk on aga takistada partneril teistega kohtumast ning tal pole vabadust keelduda, on tähendus teine. Oluline pole üksik tegu, vaid see, kas suhtes säilivad vabadus ja turvalisus.” Kui inimene kardab oma arvamust avaldada või keelduda, ei saa toimuvat taandada tavaliseks erimeelsuseks. Enda vajadusi vähendama ja teise käitumist välja vabandama harjunud inimesel võib olla seda raske märgata. Kuid ükski lapsepõlvekogemus ega suhtemuster ei tee teda vägivalla eest vastutavaks. Vägivalla eest vastutab selle kasutaja.

Miks lahkumine võib olla nii raske?

Vestluses kerkib esile lootus, et pärast kõiki pingutusi läheb lõpuks paremaks. Inimene võib püüda saavutada midagi, mida on kogu elu igatsenud: olla piisav ja armastatud. Häbi lisab raskust, eriti kui on tunne, et ka varem on suhtes „ebaõnnestutud”. Lahkumist võivad takistada praktilised asjaolud ja hirm. Lahkumineku ajal võib vägivalla oht suureneda, mistõttu tasub samme kavandada koos spetsialistiga. Küsimuse „miks sa ära ei lähe?” asemel aitab sageli rohkem: „Mida sa praegu vajad ja kuidas saan sind toetada?”

Lapse jaoks loeb kodune õhkkond

Lapsepõlvest rääkides jõuame tagasi tänaste perede juurde. Ka laps, keda otseselt ei lööda, võib kannatada koduse hirmu, alandamise ja ähvardamise tõttu. Vägivalla nägemine ja kuulmine mõjutab tema turvatunnet. Lapse ülesanne pole vanemaid lepitada ega kellegi armastust tubli olemisega kindlustada. Raske lapsepõlv ei määra siiski tulevikku: turvalisuse ja toe abil on võimalik õppida teistsuguseid viise enda ja teistega suhtlemiseks.

Tagasi enda juurde ei pea jõudma üksi

Mustri märkamine võib alata küsimustest: mida mina tunnen ja vajan? Mida teen soovist ja mida hirmust, et mind muidu ei armastata? Need pole üleskutse ohtlikus suhtes partneriga vastanduda. Hirmu ja vägivalla korral on esikohal turvalisus ning professionaalne abi. Kene rõhutab emakeelse toe tähtsust. Soomes elades võib eestikeelne nõustaja või terapeut olla esimene turvaline kontakt oma kogemuse sõnastamiseks. Kiire abi otsimisega ei pea aga ootama eestikeelse spetsialisti leidmiseni. Alustamiseks pole vaja valmis diagnoosi ega otsust lahku minna. Piisab teadmisest, et miski teeb haiget, sinu vajadused on kadunud või sa ei tunne end turvaliselt. Sa võid hoolida teisest ilma ennast kaotamata. Sa võid vajada lähedust ilma selle eest oma piiridega maksmata. Ja sa oled väärt hoolimist ka siis, kui sa parasjagu kedagi ei päästa. Kui partner võib jälgida sinu telefoni või kontosid, otsi võimaluse korral abi seadmest, millele tal pole ligipääsu, ja aruta spetsialistiga ka digiturvalisust.

Vaata videovestlust psühhoterapeut Kene Truvega SIIT https://www.youtube.com/watch?v=Of47KurVLY0&t=2s

Lugu põhineb Kene Truve artiklil „Armastuse ärateenimine saab alguse lapsepõlvest” (Pere ja Kodu; algteksti toimetaja Eve Kallaste) ning Cathy Kononow ja Kene Truve videovestlusel. Algartiklit on kasutatud Kene Truve loal. Mari ja Riina lood on esitatud lühendatult.